Liikumine

KEHALINE  KASVATUS  LASTEAIAS

Kehalise kasvatuse eesmärgiks on kasvatada tervet, elurõõmsat, füüsiliselt tugevat, harmooniliselt ja loominguliselt arenenud last. Vastavalt ealistele, anatoomilis-füsioloogilistele ja psühholoogilistele iseärasustele püstitatakse tervislikke, hariduslikke ja kasvatuslikke ülesandeid.

Kehalise kasvatuse üheks põhiülesandeks on lapse tervistamine. Tervistuse ülesanded on suunatud lapse elu kaitsmisele ja tervise tugevdamisele, mis omakorda soodustavad lapse harmoonilist arengut, organismi kaitsemehhanismide käivitumist (karastamine), kõrgendatud vastupidavust erinevate haiguste vastu ja ebasoodsate väliskeskkonna mõjutuste suhtes suurendades lapse töövõimet.

Kehaline kasvatus hõlmab ka lapse hariduslikku kasvatust. Kehalise kasvatuse protsessis laps:

• omandab teadmisi teatavatest kehalistest harjutustest, nende struktuurist, tervistavast mõjust organismile;
• teadvustab oma liikumist;
• saab teada esemete, riistade nimetusi ja seda, kuidas neid käsitleda;
• laps õpib tundma oma keha, tal kujuneb välja kehaline reflektsioon.

Tegeldes kehaliste harjutustega kinnistab laps teadmisi ümbritsevast loodusest – puudest, lilledest, rohust, lindudest ja loomadest. Ta õpib tundma vee, liiva ja lume omadusi; aastaaegade vaheldumise iseärasusi. Laieneb märgatavalt sõnavara, areneb mälu, tähelepanu ja kujutlusvõime.

Kehaline kasvatus tegeleb ka kasvatuslike ülesannetega:

• luuakse soodsad tingimused positiivsete iseloomuomaduste kujunemiseks: organiseeritus, vastutulelikkus;
• pannakse paika isiksuse kõlblusnormid: eneseväärikus, seltsimehelikkus, õiglustunne, abivalmidus, vastutustunne, oskus kollektiivselt toimetama;
• kasvatatakse tahtejõudu: julgust, otsustuskindlust, kindlustunnet, kannatlikkust, enesevalitsemist, enesekindlust raskuste ületamisel;
• juurutatakse tunnete kultuuri, esteetilist suhtumist kehalistesse harjutustesse.